Vappupäivä ehk lustime taas vol n

Taaskord on kalendris punane päev, mis tähendab, et kooli pole ning meil tuleb tegevust leida väljaspoolt. Seekord langes meie liisk Helsinki peale. Eile sai räägitud pisut Vappust. See pole siin mitte üheõhtune üritus vaid kestab viimse minutini. Ehk siis 30 aprill kuni 1 mai õhtu. Meist jäid õhtul need pidustused igatahes seal Helsinkis alles täies jõus kestma.

Koolis, eile õpetaja Minnaga vesteldes kuulsime, et kui 30 aprill oli noorte ja teismeliste pidutsemise õhtu, et siis täna on täiskasvanutel pidu. Et hakkatakse hommikul jooma ja õhtuks pidid kõik üsna plämbad olema. No ma ei suutnud kuidagi uskuda, et selline asi võimalik on. Kui ütlesime, et suundume Helsinkisse, siis Minna ja Virve ühel meelel noogutasid ja ütlesid, et seal on homme (purjus) rahvast murdu. 

Seega võtsime suuna pealinna, sest ka ilm oli kena ja päev ju vaba. Kamppi maa-alusest bussiterminalist välja astudes hakkas kohe silma enamasti ühes suunas liikuvad rahvamassid, kelledest pooltel olid peas valged mütsid ning nendest omakorda pooltel olid jalas rohkete embleemidega tunked. Pea kõigil kotist paistmas vahuveinipudel ja käes veiniklaas või rippuse see tühjana, valmilt jooki vastu võtma, paelaga koti või tunkede küljes. Samapaljudel olid kaasas matid ja kotid, mis lubasid eeldada, et nendes on rohkel toitu. 

Astusime massi ning inimvoog viis meid Kauppatori kanti, kus inimesed pidasid piknike, ostsid magusat kommi, jutustasid, jõid sampust, puhkpillid mängisid, ronkkäigud vonklesid tänavate vahel. (Nägime kahte: kristlased ja tundus, et kommunistid või miskit säärast.)

Ka purskkaevu piigal oli mütsi pähe pannud

Täna on lisaks kõigele ja väga popp osta õhupall

Kristlase rongkäik

Seeniorid võimlemas

Värvilised tunked, vööl ripuvad sampaklaasid ja muidugi valged mütsid

Kuid enamik rahvast siiski endiselt jalutas sealtkandist lihtsalt läbi, suundudes kuhugi edasi. Internetist olin näinud, et täna hommikul minnaksegi Kaivopuisto parki sahmpanjapiknikule. Ja tundus, et kõik see pidevas voolus rahvas sinnapoole lähebki. Lasime end voolul taas kanda ning leidsimegi end peagi nimetatud pargist. Ja me polnud mitte mingil moel valmis selleks, mida me seal nägime. Kõik need jutud, mida meile kelmikalt naeratades eelmisel päeval räägiti, osutusid tõeks ja rohkemgi veel. Palju, palju palju rohkemgi veel. Inimesi oli seal tuhandeid. Tuhandeid. Ja neid tuli aina juurde ja juurde. Õhk oli paks, toidu ja alkohli lõhnast. Mida rohkem me selle pargi keskme ja kõrgeima punkti poole jalutasime seda tihedamaks läks inimeste summ, suuremaks häälte kõmin ja intensiivsemaks alkoholi lõhn. Kõik kohad olid täis maas istuvaid inimesi ning nende toidulaudu. Enestele tsentrist teede välja otsides oli tõsine oht astuda kellegi toidulauale või üle selle. 

Nähtust absoluutses hämmingus suundusime mööda mereäärset promenaadi rahvamass trotside kesklinnapoole tagasi. Tundes end täielikult kurnatuna sellisest kogemusest ostsime enestele phed turgutavad kohvid ning istusime Toomkiriku treppidele, märksa hõredamatesse rahvamassidesse, maha ja nautisime päikesepaistet ning kaunist ilma. Nagu hiljem selgus nautisime seda nii korralikult, et siinkohal pean tunnistama, et mina olen tegelikult kogu see aeg soojal maal puhanud ja see blogi on lihtsalt kattevari. 

Painama jäänud valgete mütside müsteeriumi lahendasime Härra Guugli abil. Nimelt on see müts pärit aastast 1870, mil sead hakati andma isikutele, kes olid saanud sisse ülikooli ning üliõpilased kandsid neid suvevaheajal. Mütsi esiküljel on väike kuldne Apollo Lüüra embleem, mida nüüdsel ajal asendatakse oma kooli logoga ja mütsi saab igaüks, kes on lõpetanud keskkooli. Ka kandmisaeg on kahanenud 30 aprillile ja 1 maile, kuid nendel päevadel kannavad, vähemalt Helsinkis, kõik, kellel see müts olemas on. Osad neist näevad üsna kollased välja, sest kui sa kord oled selle mütsi saanud siis seda ei pesta ja kui sa selle kaotad siis uut sa enam ei saa. 

Seal Toomkiriku treppidel istudes leidis meie juurde aega tulla ka Inga kalli kaasa õde Ingrid, kes kostitas meid traditsioonilise Soome Karu ja Sinise Shokolaadiga. Aitähh sulle nende kosutavate kosituste eest! 

Inga, Ingrid, Mirjam

Kojusõit tuli just parajal ajal, sest ilm hakkaski juba käest ära kiskuma ning Hämeenlinnas bussist maha astudes hakkaski juba sadama.