Inga ja Mirjam Hämeenlinnas polsterdamas

Tänane kindel plaan oli valmis saada BMW iste, sest palju teha polnud. Lõpp osutus tegelikkusest raskemaks. Füüsiliselt raskemaks. Alustasime hommikut pikkade traatide sisestamisega etteõmmeldud "torudesse" ning tegime juurde ühe jupi, mis oli aja jooksul kaduma läinud. Ime, et neid üldse niipalju kokku saime. Alguses olid vaid mõned kuid aja jooksul ilmus neid igaltpoolt sahtlitest välja. Pooled olid ilmselt mingite muude istmete eksinud või ülejäägid.  Kui traadid paigaldatud alustasime klambrite kinnitamist. Alustasime istme keskkohast ning suundusime kumbki ise suunas mööda serva tahapoole välja. Kui eilselt pildilt on näha et küljad on sellised kortsu s (sõna mida ei tasu soome valjult vahel välja ütelda), siis mida rohkem klambreid sai kinnitatud seda sirgemaks asi läks. Muidugi tuli see pealt plaksatavate sõrmeküünte hinnaga, sest pingutada just selliste ohvritega tuli. Vaikne silulmine ja venitamine viib sellise töö puhul sihile. ja venitada ja siluda saime me

Hommikul haarasime härjal sarvist ja asusime Virve juhendava käe all oma sirmide kante läbi õmblema. Vinüüli sees olev pappmaterjal oli koostööaldis ning töö osutus üsna lihtsaks aga aeganõudvaks. Seal pole mingit vuristamist nii, et püss paugub. Kõik pisted tuleb käsitsi kettast keerata. Ei mingit jalaga tallamist. Tulemsu sai täitsa kena ning kõik osapooled jäid rahule. Viimane puhastus puhastusvahendiga ja valmis! Enne lõunat sai pilk peale visatud, mida teevad seal mõningad teised õpilased. Üks oli saanud ülesandeks õmmelda aplikatsioontehnikas. Virve näitas talle, ette ning minagi katsusin õppust võtta ja nähtu meelde jätta. Hetkel meil sellisteks töödeks aega pole aga kui mõni päev liiga vara ripakile jääme siis võiks ju omapäi proovida. Lisaks näitas Virve mitmeid töid, mis on näidistena kõrvale pandud. Iseenesest on tegemist lihtsa tehnikaga. Joonistad vinüülile kujundi, mida vajad, asetada kaks kihti materjali üksteise peale. Seejärel õmblemine. Täpselt mööda joo

Olime plaaninud selle nädalavahetuse kulutada antikvariaate mööda konnates. Meil oli ees terve nimekiri poodidest, mida paanisime külastada. Aga õpetaja Virve pane meie pähe idanema idee, minna hoopiski Tamperesse. Nii tegimegi. Peale seda kui olime oma avamatu aknaga toas umbsete peadega ärganud, leidnud majapealt ainukese akna avamise lingi, selle ärandanud, avanud vajaliku avtäite hädavajalikule hapnikuallikale, sõime hommikust ja ostsime netis bussipileti ning suudusime bussile. Ainus mida polnud, ega tulnud oli buss. Peale pisut hämmeldunud ja närvilist tuhnimist netiavarustes selgus, et Onnibuss on nii peps ja vahel ei peatu bussijaamas vaid mingi suvalise posti juures. Nutt ja hala. Ostsime uues piletid, sest ega rikkal pisar silma tule.  Tamperesse jõudsime lõunaks. Bussijaamad asuvad, siin vist kõik enamast linnade keskel, sest just keskusesse me sattusime Kohe jalutuskäigu kaugusel oli kaubanduskeskus, mis aitas kustutada tekkinud nälja. Ilm oli vapustavalt soe ning Tam

Hommik algas nagu iga teine - ärkasime pisut peale seitset, hommikusöök, Sturm der Liebe, jalutuskäik üle õue kooli. Eile me ei alustanud sirmidele materjali külge kleepimist. Täna me sellest just alustasime. Kleepisime kontaktliimiga spreipudelist valge vinüüli papi külge. see protsess edenes plaanipäraselt. Rahulikult, ettevaatlikult et kate saaks peale ühtlaselt, et ei jääks õhumulle ning servadest puudujääke. Liimi tuli lasta ühtlaselt, sest kui seda saab kohati palju ja kohati vähe jääb pind krobeline. Samuti tulev jälgida, et kleepitavatel pindadel poleks mingit irdpuru, sest ka need jäävad konarustena pealispinnas näha ja tunda. Ning muidugi igasugune mustus. Soovituslik on kasutada alusena valget paberit, sest ajalehe trükimust on hetkega valge pinna küljes. Õnneks oli see eemaldatav vinüülipuahstusvahendiga ning raskemini lahkuvatele paikadele näitasime tärpentinilappi  ja mingit kangemat keemiat.  Palju suuremaks katsumuseks osutus kandi valmistamine. Eile aluskangast la