Postitused

Kas ongi kõik? Ongi kõik!

Kujutis
Viimane päev. Lõpuks! Kas tõesti juba? Ei oskagi arvata kas rõõmustada, et saab koju või kurvastada, et alles me ju tulime ja just jõudsime koduneda ja tööd paistis sisse pressivat uksest ja aknast. Aga ärgem hakakem siin veel analüüsima, kuidas me praktikaga rahul jäime jne. Täna oli siiski täis tööpäev.
Jätkasime samade töödega, mis eile pooleli jäid. Ingal jätkas oma kolepaneeliga ja mina jätkasin mootorratta istmega. Ja suht nii oligi, et mina Inga tegi oma asja ja mina toimetasin omas tempos. Mõned hetked leidsime, et koos lõunale minna ja lahkumiskooki serverida. 
Inga tegi täna selle paneeli valmis. Sai päris napakas. Aga samas tööprotsessid on samad, mis mõne uksepaaneeligi valmistamise juures. Eks eesmärk oligi, et väljanägemine oleks autolik aga natuke üle võlvi. Kangast keskosa sai kenasti tepitud nii, et igaruudu keskele jäi lillepott. Dermatiini ja kanga vahekohtadesse valge keeder. Sellise töö teeb keerukaks vast see, et mastaabid on niivõrd väiksed. ja nagu ikka on nur…

Tihe tööpõld

Kujutis
Üsna uskumatu lugu aga seda tööd tuleb aiva juurde. Justkui me ei hakkakski ülehomme kodu poole sõitma. Aga meile sihuke asi meeldib, et tempot on, siis aklimatiseerume ehk HKHKs kiiremini. 
Aga kõigest siiski järjest. Esimese asjana hommikul asusin mina kiirelt oma rooliratta kallale, sest kartsin, et mootorratta istmele kulub niipalju aega, et see ratas võib veel kogemata lõpetmata jääda ja pean õhtul, diivanil vedelemise asemel, rooli kallal nokkima. Inga samal ajal tegeles mootorratta istmele lisamaterjali peale liimimisega, misjärel meie valvsa pilgu all Virve modelleeris valmis istme lõpliku kuju. Ja see, millise elegantsuse ja enesekindlusega ta seda tegi oli kadestamisväärne. 
Edasi algas keerukas osa. Tuli teha uued lõiked, sest peale selle, et istmel oli nüüd vanast erinev kuju soovis klient ka uut kujundust musta ja punase dermatiiniga. Virve näitas meiel töömeetodid ette kuidas esmalt joonistada planeeritava kujunduse markeeringud poroloonile ning mida arvestada  kujundad…

Rattad, mardikad ja vaalabeebid

Kujutis
Sellel nädalal ei lähe päevad üldse nii nagu meie neid planeerime. Aravasime, et nokime terve päeva oma roolirataste kallal aga võtta näpust. Seda lõbu jagus meil kõigest lõunani. Mitte, et me oleks valmis saanud, ei, horisondid lihtsalt laienesid ja tõõpõld muutus mitmekülgsemaks. 
Aga alustame algusest. Esimese asjana tool kruvide vahel välja ja uue kallale. Selgus aga, et see tahab pisut rohkem tööd ning kuna meid ootavad ees teised asjad siis peale pisukest lihvimist võttis Minna asja üle.
Seega asusime mõlemad roolirataste taha. Inga oli eelmisel päeval asjad niikaugel, et täna võis hakata servi niidi ja nõelaga käsitsi kokku tõmbama. Selleks, et ma sama tööni jõuaks tuli läbida mitu etappi. Eila jäin pooleli seal maal, et materjal oli igalt poolt paika lõigatud ja täna tuli servad teppida. tehtud, tõmbasin naha rattale, selgus, et üks serv teppimata, nahk maha, teppima, nahk peale liimi vahele ja siis olingi seal maal, et hakkasin kokku tõmbama. Kodarad liimitakse kõige viimase…

Hirmus venitamine

Kujutis
Viimne nädal on nüüd hakanud otsast kuluma ja natuke nagu tahaks koju ka. Kuigi tööd tahaks ka hirmsasti veel teha. Ja tundub, et täna homme on meil tihedat pingutust täis. Kui arvasime, et täna jätkame reedeste nähtamatute kardinatega siis ei haaranud mitte meie õpetaja sabast vaid õpetaja Minna hoopis meie sabast. Nimelt need nahariba ja ilunaeltega palistatud toolid. Istmed tuli raami külge liimida. Minna näitas ette ja ütles, et nüüd teised teete ka nii. Järgmine liimi ja pressi alla kui päev läbi saab ja kolmas homme hommikul.  

Edasi ei saanud me ikka oma nähtamatute kardinate manu vaid õpetaja Virve võttis meid rajalt maha ja surus roolirattad pihku. Sai kuidagi nii, et mina sain mingi kliendi töö. Mingi ainulaadse mootoriga bemm terve Soomes peale. Inga sai rooli, mille peal on vist mitu põlvkonda juba saanud harjutada. 
Olin kuulnud, et rooli tegemine pole lihtne lõbu. Võtab lausa noortelt piigadelt eluisu. Eluisu veel kadunud pole aga üks omajagu loominguline ja keerukas tö…

Ei me mitte puhka

Kujutis
Hommikul oli meil kindel plaan minna linna laadala. Reedel koolis saime kindlatest allikatest infot, et nii laupäeval kui pühapäeval on keskväljakul kala ja kartuli teemaline laat. Peale hilist hommikusööki seadsime sammud linnapoole. Laat osutus oodatust väiksemaks ning kui kala oli siis kartulit nägime ainult pannil. See eest müüdi seal lörtyt. Naersime end ogaraks ning ostsime ka enestele. Ühe soolase ja teise magusa. 

Laadalt kodus olime end just mugavalt diivani ette asetanud kui MRid teatasid, et nemad on nüüd Tamperest teele asunud ja soovivad meidki viia Iittala klaasimuuseumisse. Reisiseltskond oli täna niisama tore kui eilegi. Täna olime juba märksa paremini kohanenud eestlasliku lõõpimise ning naljaheitmisega ja päev oli ülilõbus.
Iittala klaasimuuseum oli kena väike kohake, kus olid esindatud kõik suurimad pärlid ning võimalik oli osta mitut-setut-sorti kirjandust. Ka oli valmistatud paar väikest aga toredat ja asjalikku videolõiku, mis näitas natukene, kuidas tehases töö…