Väljasõit Porvoo koos seltsilistega

Taaskord kirjutame sellest, kuidas me lustime siin mööda Soomet ringi korda number n. Me enam ei loenda. Pole mõtet. Õnneks hakkab see lustimine, kõigi nende meelerahuks, kes kadeda on, lõppema. 

Ja mis saaks parem olla kui see viimane nädalavahetus siinmail veeta omadega. Nimelt on samaaegselt meiega Soomes praktikal HKHK Mööblirestaureerimise (MR18) õpilased Karin ja Marek, keda ma kogemata kohtasin dokumente vormistades Heli kabinetis. Ja juhuslikult ei asu nad meist sugugi kaugel - Tamperes ning nende blogi saab lugeda SIIT. Nad saabusid siia alles möödunud nädalal ning seetõttu me polegi omi vägesid Soome avastamisel varem ühendanud.

Aga laupäeva oli umbes kell pool 12 tõld ukse ees ja viis meid teele eeldatavasti kauni vanalinnaga Porvo poole. See MRide seltskond on ikka üks üsna uskumatu seltskond. Meie Ingaga oleme ikka sellised malbekesed. Need kaks oleks juba nagu sada aasta siin koos praktikal olnud. Me pole harjunud sellise möllu ja tralli ja lõõpimisega. 

Seega Porvoo. Ilm lubas tulla ilus ja nii paistiski  ning tee lendas me all uskumatul kiirusel. Reaalaselt uskumatul kiirusel. Enne kui auto pargitud saime nägime juba eemalt seda tohutut kaunidust tõusva jõekalda peal, sinise taeva tasutal, päikesäras meile  oma kaunites värvitoonides vastu veiklemas. Porvo vanalinn asub Porvoonjoki idakaldal ja kena jalutusrada on vastaskaldal, mis lubab imetleda jõekallast palistavaid väikesi paadikuure. 

MRid olid välja vaadanud Runebergi kodumuuseumi, mille kohta nad olid lugenud aprillikuu "Pööningust". Seal oli palju kaunist mööblit ning terviklikult säilinud interjööri. pea igasl esemel oli oma lugu ning enamik tapeete oli disaininud Frederica Runeberg isiklikult. Väga kena ning hubane koht. Antud muuseumi pilet kätkes eneses sissepääsu teise hoonesse kus oli põhjalik ülevaade Walter Runebergi skulptuuridest, sest need Runebergid olid üks väga andeks kamp. Kui Frederica oli kirjanik ja luuletaja siis tema poeg oli väga andeks ning tuntud skulptor. 

Ilm aga, oli vahepeal muutunud kaunist kevadpäevast burgaa laadseks. Taevst tuli alla umbes taskurätisuurused räitsakaid, mis oma massiga võisid väiksemal lapsed oimetuks lüüa. Selle õuduse eest pugesime varju Hiina restorani ning peale sööki ja kiinalaineliste oluta olime piisavalt reipad, et hakkata risti-rästi  mööda kitsaid tänavaid ringi traageldama. Ei ole mõtet vist kirjeldada sõnades kuiväga see linn oma piktoresksusesga  meie südamed vallutas. Las fotod räägivad.

Ja siis hakkasime tagasi kodupoole sõitma. Enne oli vaja tankida. Esiteks panime tanklast mööda ja peale 3 km suuruse tiiru tegemist jõudsime õigesse kohta. ... Ainult, et ei jõudnud. Umbes 50 meetrit enne bensukat sai kütus nii otsa, et masin jäi keset teed seisma. Mis seal ikka. Tuli loota, et saab mingi kankuga tuua. Saigi. Ja sai seegi seiklus edukalt üle elatud. Koju jõudsime kell pool 9 ja olime oma päevaga väga rahul.