Tasa sõuad, tasa jõuad

Kool algab siin iga päev kell 8.00. Meile lubatud saabumise hetkel kell 8.10 oli täna kohal juba omajagu inimesi, kes kõik usinasti toimetasid. Rohkem nägusid kui eile.
Asusime meiegi usinasti oma materjalide taha ning veendunud, et kõik valmis ja nähes et Virve on hõivatud autokatuse siselaele materjali liimimisega, võtsime julguse kokku ja lõime käärid sisse. Ja polnud hullu kedagi. Lõikasime kõik suured tükid välja ning oliki kell 10.50 ja aeg võtta lõunat.

Üheksa korda mõõda...

... ja üks kord lõika

Söökla

Nädala menüü

Kalakeitto (kalasupp) keedumuna, rohelise salati ja krutoonidega

Mämmi (leivasupp) vaniljekastmega - pealevaadates kuidagi mhmm?!? Aga maitses magusalt. 

Peale lõunat mõõtsime juurde väikesed tükid ning lõikasime välja needki. Virvel oli täna kooli saabunud uutele õpilastele materjalide loeng pooleli siis tekkis meil taaskord pikem paus ja kuna me tahtsime õmblemisega alustada ja ei teadnud, millist masinat võtta, kust saada niite ja kuidas poolida. Ajaviiteks luurasime töökojas ringi, tuhnisime kanganäidistes ja poole kõrvaga kuulasime materjalide loengut.

Väiksete tükkide juurdelõikus

Terve suur nurk ainult kanganäidistele!!

Paadi istmete täitematerjal. Väga vett hülgav. 

õppenäidis

Lõpuks saime Virvel sabast kinni, leidsime, niidid, masinad, saime poolitud, niidistatud ning alustasime proovide õmblemist. Kui Soome tüdrukud ütlesid, meile  Eestis, et meie masinad on paremad kui nende omad, ei tahtnud me seda mitte uskuda. Aga, aga, aga... Masinaid on siin küll väikese vabriku jagu aga nad urisevad rohkem, pooled on hetkel rivist väljas ja oi appi, oi aeg - millised püssid. Kui uurisin Virve käest, kas on ikka normaalne, et Inga masin ei taha kuidagi minema hakata ja siis sõidab 100 km/h, vastas ta, et tollel masinal on auto gaasipedaal. Ehk, et kui oskad autoga sõita, tuled ka selle masinaga toime. Ilmselgelt ma ei oska autoga sõita. Minu Adler oli võrreldes Inga Seikoga vana rahu ise, aga võrreldes Janne Zojega totaalne püss. Lisaks käivad kõikide tallad üles põlvega ja see pedaal jäi õmblemise ajal kogu aeg ette.
Nagu ikka tahab uus masin harjumist, pusserdasime seal päris pikalt, lahendasime väiksemaid eri probleeme, peamiselt seotud kiiruse ja niidi tugevusega,  kuid lõpuks saime sinnamaale, et õmblused jäid juba kenad. ja ei tundunud asi enam üldse nii hull. Aga koju tulles ma ilmselt langen meie Zojedele suurest taaskohtumise rõõmust pisarsilmis kaela.  Ja oligi kell 16.00 ja päev läbi.

Inga jagab maid oma püssiga. 

Tüüpiline Mirjam - esimese hooga ei saa isegi poole süstikusse asetamisega hakkma.

Aga pole lugu, pisut harjutamist ja näeb täitsa õmblemise moodi välja. 

Õpilane Astaga oli kokku lepitud, et meiegi täna jõusaali  läheme. Ja läksimegi. Asta on selline tohutult energiline proua, kes on muude asjade seas olnud liikumisõpetaja. Ta oli lahkesti nõus tutvustama meile jõusaali eri masinadi, ning pani meile paika treeningplaani - kus, mida ja kuipalju. Kui me tublid oleme siis saame ühel hetkel harjutusi juurde.

Õnnelik Inga ja millesse-ma-ennast-seganud-olen näoga Mirjam

Kooli jõusaali inventaar

Inga Soome keele oskusest on olnud tohutult abi. Meie aklimatiseerumine on olnud tänu sellele sujunud väga kenasti. Ilma selleta saaks hakkma küll aga, mis elu see oleks.

Peale trenni kerge puhkehetk ning ikka linnapoole. Ilmad on siin läinud aina ilusamaks ning iga õhtu on eelmisest soojem, valgem, tuulevaiksem ja pikem. Ja ilmateate järgi on tegu tõusva trendiga. Väljas on lisaks meile väga palju jooksaid ja koerajalutajaid.

Tüüpiline meiekandi tänav - künkad ja kenad väiksed puitmajad

Paadid Vanajavesi järve kaldal

Monument meestele, kes ehitasid Hämeenlinna.

Noored romantikud Hollywoodi stiilis Hämeenlinna panoraami nautimas - autost.