Mul on Bemmil uued kummid!

Tänane kindel plaan oli valmis saada BMW iste, sest palju teha polnud. Lõpp osutus tegelikkusest raskemaks. Füüsiliselt raskemaks. Alustasime hommikut pikkade traatide sisestamisega etteõmmeldud "torudesse" ning tegime juurde ühe jupi, mis oli aja jooksul kaduma läinud. Ime, et neid üldse niipalju kokku saime. Alguses olid vaid mõned kuid aja jooksul ilmus neid igaltpoolt sahtlitest välja. Pooled olid ilmselt mingite muude istmete eksinud või ülejäägid. 

Kui traadid paigaldatud alustasime klambrite kinnitamist. Alustasime istme keskkohast ning suundusime kumbki ise suunas mööda serva tahapoole välja. Kui eilselt pildilt on näha et küljad on sellised kortsus (sõna mida ei tasu soome valjult vahel välja ütelda), siis mida rohkem klambreid sai kinnitatud seda sirgemaks asi läks. Muidugi tuli see pealt plaksatavate sõrmeküünte hinnaga, sest pingutada just selliste ohvritega tuli. Vaikne silulmine ja venitamine viib sellise töö puhul sihile. ja venitada ja siluda saime me nii, et käed kanged. Seda tööd tuleb teha kogu kehaga. Muidu jäädki sinna võimlema. 

Klambritega kinnitatud esiserv

Valmistasin Ingale kauni teravaid elamusi pakkuva kaelakee. Võttis tänuga vastu. 

Pingutab nii, et võhm väljas

Mingitel hetkedel käis Virve abiks, kuid päeva teises pooles oli tal loeng plaanis ning siis pidime ise kogu venitamisega toime tulema. Ning mulle tundus kogu selle soome keelt kõneleva publiku ja igatsevate pilkude järgi, et me tegime nii mitmegi õpetaja ja õpilase arvates jube ilusa istme. Meile nagu meeldib ka.  Natuke liimimist, venitamist, veel viimane puhastus, pildistamine ning saime uhkelt tõsta istme koos Plymouthi sirmidega lõpetatud tööde nurka.

Päeval tekkis, mitmeid pause, mille käigus oli võimalus lähemalt tutvuda õpetaja Minnaga. Temaga meil õppetöö osas suurt asja pole nii, et need jutuajamised oli täna täitsa toredad. Arutasime natukene õmblemise teemadel ja siis uurisime teineteiselt kuidas ühes või teises koolis asjad käivad. Nende õpe Tavastias kestab reeglina kaks aastat. Kuid õppeaeg pole kivisse raiutud, sest inimestel on tihti töökohad või õpivad mitmel erialal korraga. Seetõttu pole üldse ebatavaline kui õpeaeg venib kolmele aastale. Tähtis on see, et tehtud saaks ettenähtud eksamid. Ja neid on seal kokku 16 (või 18, ei mäleta). Need tehakse jooksvalt. 

Töö mida plaanitakse teha esitatakse õpetajale, koos planeeritavate töökäikudega. Õpetaja kiidab heaks ja seejärel asub õpilane tegema proovitööd, mille käigus saab teha vigu ning küsiad nõu ja abi õpetajatelt. Kui see valmis, asutakse eksami kallale, mis tuleb teha iseseisvalt. Lõpuks tuleb esitada ka materjali- ja töökulu aruanne. 

Üks noormees (suht ainuke) tegelebki pragu oma tööga. Traditsiooniline polsterdus. Üks tütarlaps tegeles, tugitoolile uue kattekanga paigaldamine (voldid, klambrid, peitepisted). Üks harjutas eemaldatava pealiskatte valmist. Kõik see tehtud saabki kutse. Ja sertifikaadi. Otsest tunniplaani pole. Kõik tulevad siis kooli kui saavad ja paljud käivad samaaegselt ettevõtetes praktikal ning koolis tehaksegi eksami- ja koolitööde asju. 

Kuna homme on vaba ja täna on Vappu (nagu volber või ii) siis oli töökoda enne kolme üsna tühi ja ega meiegi seal kauagi olnud. Õpetaja Minna teadis rääkida, et täna pidid kõik teismelised end maani täis jooma ja homne pidi olema nende tiinekate vanemate jaoks õudusunenägu. Samas on tegelikult traditsioon teha täna suuri lõkkeid ja homme pidada brunchi. Homme toimuvad kõikjal kevadlaadad. Ise me täna välja ei läinud. Pole selliste pidustuste jaoks enam nii noored. Meie korterikaaslased aga seevastu käisid kõik lühemat või pikemat aega pisut kuskil.