No oli vast päev. Kokkuvõtvalt ei miskit hullu aga väsinud oleme sellele vaatamata
Päev algas minule vara, kes ma olen harjunud ärkama enamasti umbes 9 paiku. Ingal olla silm lahti olnud juba kell 6. Ma keerasi siis ilmselt viimast korda külge. Uned olid meil head, kuid mõlemal oli raskusi kitsukesel ja kõrgel madratsil püsimisega.
Hommikused protseduurid tehtud, pudrud söödud ja üle õue eelmisel õhtul nähtud töökojaukse poole teele. Kell 8 olime nagu viis kopkat kohal. Sisemuses pisuke ootusärevus.
Olin kuulnud õpetajatelt, et tegemist on avarate ja valgete ruumidega ja no pettuda ei tulnud. Kõrged laed, rohkelt päevavalgust, tööpindu siin ja seal, tööriistu hunnikutes, õmblusmasinapark nagu väike tehas, kanganäidiseid mustmiljon, puiduruum, värvi/liimiruum, õpetajatel oma kambrike, suur kohvinurk.
 |
| Esimene pilk töökojale |
 |
| Väike vabrik - Adlerid ja Seikod, sekka mõni Brother |
 |
| Tegelikult oli töökojas ka mõni inimene |
 |
| Töökohti tundub jaguvat |
 |
| Need tööriistad peavad olema igaühel oma sahtliplokis |
Pikka sissejuhatust polnudki. Koguti kõik inimesed töökojast kokku, näidati meid ette, anti tööots kätte ja jäeti üksi. Virve ütles, et tahab näha kuidas me õmbleme ja andis meile ühe suure telgi katuse kätte. Ütles - vaadake, mõtelge, võtke mõõte, tehke jooniseid, pange kokku tööde järjekord. Tegime kõike seda, kandsime ette saime nõu, arutlesime veel omavahel asja, arutasime Virvega asja, keerasime materjalirulli lahti ning asusime materjali välja mõõtma, tegime pahasti, pidasime veel nõu nii omavahel kui Virvega ning märkisime uuesti. Jälle valesti. Minu agarus lihtsalt osutus, nagu ikka ogaruseks. Aga küll ma õpin.
 |
| Telgi katuse pinnalaotus |
 |
| Arusaamatud hieroglüüfid |
Õnneks algas lõuna. Erakordselt vara sealjuures. Kell 10.50. Kuigi kõht oli selleks ajaks juba ütlemata tühi. Söömisvõimalusi oli siis mitmeid aga kohalikud piigad viisid meid sinna, kus nad isegi käivad. kõhud täis ja tagasi töökotta, kus sukeldusime pea ees kanganäidiste kirjusse maailma, vaatasime üle niitide ja nööpide varud. Uurisime kõike, mis silma jäi.
Virve oli lubanud teha väikese teooria ettekande autoistmete ajaloost, sest just autoistmed on tema spetsialiteet. Enne veel jätkasime oma telgiga ning suurt lähemale kääride kasutamisele ei jõudnud. Panin veel pange. Ausalt, Inga oli sealjuures nii toetav ja rahustav kui üldse saab. Ütles, et esimese päeva ärevus. Kahjuks seda vabandust saan ma kasutada ainult täna.
Virvega atutasime pisut läbi ka teemad, mis meid huvitada võiks. Mind siis autoistmed ning Inga arvas, et rohkem nahaga seotud toiminguid ja moodsamat mööblit, heftimist ehk veel.
Kokkuvõttes päeva lõpuks me suurt miskit valmis ei saanud aga saime aimdust millised on meie töötingimused, mis meid võiks ees oodata ja millises tempos siin üldse tööd tehakse. Tempo on sealjuures väga baila-baila. Kohati kippus väga uniseks. Nagu Inga ütles, et meil seal HKHKs on ikka totaalne loomaaed - palju liikumist ja rahvast igal pool. Tagasi tulles saab aklimatiseerumine ikka raske olema.
Kui me kell kolm otsad kokku tõmbasime näitas kohalik proua meile, kus asub ja kuidas kasutada kohalikku jõusaali. Ise pidi seal käima viis korda nädalas.
Kuna kohalik pood oli meie maitsele ikkagi liialt kohalik, otsustaime minna tollesse uude kaubanduskeskusesse. Enne aga arvasime, et kerge jalad seinale moment kulub ära. Niisiis, viskusime teleka ette selili ja..... magama me jäimegi. Aga ärkasime värskete ning tugevatena ja suundusime linna. Peale kaubanduskeskust jalutlesime niisama mööda tänavaid jõudes lõpuks Hämeen Linna välja.
Ja selline see meie esimene päev saigi.
 |
| Ühel päeval jõuame siia ka |
Kommentaarid
Postita kommentaar