On kätte jõudnud see tähtis päev, kus mina ja Inga keerame ninad põhja ning asume rändele nagu rändlinnule kevadel kohane. Sihtpunkt Hämeenlinna.
Ausalt nüüdseks olen mina absoluutselt läbi, kuigi reis oli sündmustevaene ning sujus kiirelt ja kenasti. Ja kui ma praegu endast paremale vaatan, siis Inga tundub olevat sama toss kui mina. Kogu rände läbisime nagu muuseas - laeva, laevast maha, kohaliku transpordi äpp telefoni, pilet äpis, raudteejaama juures trammilt maha, kioskist rongipilet, rongile, rongilt maha, autole, korterisse, poodi, diivanile teleka ette tukkuma. Ei mingeid suuri ootamatusi... kui nüüd siis ainult see osa, kus ma tegin matemaatilise valearvutusvea nagu ikka ja tellisin meie kohaliku kontakti Virve rongile vastu tund aega hiljemaks. Õnneks polnud sellest kedagi ja Virve sai meile ka varem järgi tulla.
Tõeliselt meeldiv üllatus aga ootas meid alles ees. Peale lühikest autosõitu, läbi esmapilgul väikese, kuid mõnede väga kenade puithoonetega kesklinna, mööda moodsast kaubanduskeskusest, mis on kogu kaubanduse päris keskuse keskusest välja imenud, jõudsime kooli ja oma öömaja juurde. Esimese puhul sõitsime oma tööpaiga ukse juurest läbi ja teise puhul tabaski meid see üllatus. Elamine on meil aus. Kõik on avar, valge, äsja remonditud. Köök-elutuba, mõlemal oma tuba, internet, tv (vilede ja tuledega) standardina tualett ja dušš aga lisana saun. Saun! No mida sa hing ikka ihata oskad. Tõeline luksus. Ja ruumi on meil nii palju, et hakake aga end siis külla sättima. Jääme ootama.
Luks!
VastaKustutaKena korter, ka eelmised praktikandid ööbisid seal.
VastaKustuta